Minimaja/moodulmaja/ tehasemaja/väikemaja (heal lapsel palju nimesid) idee esitlemine võib inimestes esile kutsuda väga erinevaid emotsioone – lapselikust vaimustusest üleoleva muigeni. Selline maja võib tähendada erinevate inimeste jaoks ka üsna erinevaid asju – alates kuurist kusagil aianurgas, kuni väga moodsa, autonoomseid kommunikatsioone kasutava targa majani mõnes privaatses ja  looduskaunis kohas. Olemuselt saab selliseid maju jagada kaheks – ühed püstitatakse „igaveseks“ ja teisi saab soovi korral treileri ja kraana kaasabil korduvalt ümber paigutada.

On väikeseid moodulmaju, mida toodetakse  rändekriisi või kodutusega toimetulekuks – nende puhul on üliolulised hind ja püstitamiskiirus. Kõik arhitektuurilised ja tehnoloogilised „kellad ja viled“ jäävad selle toote puhul enamasti ukse taha, mistõttu on tegu enamasti vägagi tagasihoidliku eluasemega. Samas leevendab ju mistahes pappkarbist või kileribast erinev peavari oluliselt kodutusest tingitud kannatusi.

Üks põhjus, miks moodulmajade vastu maailmas kõrgendatud huvi tuntakse on suurlinnades üha enam muret tekitav eluasemekriis. Üleilmselt tuntud arhitektuuribüroo Grimshaw, kes on projekteerinud muuhulgas maailmakuulsaid lennujaamu, ülikoole, sildu ja büroohooneid, esitles hiljuti 35 m2 suurust minimaja, mis on mõeldud Austraalia kinnisvaraturult kõrgete hindade tõttu välja tõrjutud noortele.  Majadisain on kohandatud IKEA mööbli mõõtudele ja kogu projektist saadav tulu kasutatakse laste ja noorte kodutusega võitlemiseks. Loe lisa: VAATA SIIA

Minimaja puhul on väga oluline planeering – hästi läbimõeldud siseruumide paiknemine muudab minimajas elamise nauditavaks kogemuseks ja annab mõnikord silmad ette ka suurema eluaseme kasutusmugavusele.

Minimajadega seostuv mõtteviis on maailmas juba mõnda aega leviv trend, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu „downshifting“ (vabatahtlik lihtsus, oravarattast välja astumine), „slow life“ ja  „tiny living“. Selles kontekstis ei müüda enam mitte väikemaja ruutmeetreid, vaid eelkõige elufilosoofiat. Soovi panustada tuleviku rohemajandusse, väikest ökoloogilist jalajälge, moodsat nomaadlust ning emotsiooni – võimalusest elada offgrid.

Nende majade puhul ei pea kindlasti paika teravmeelne väide, et „tegu on vaestele mõeldud majakestega, mida saavad endale lubada vaid rikkad.“  Küsimus ei ole enam majas ja selle hinnas, vaid eelkõige mõtteviisis ja elufilosoofias, mis on suunatud kestlikule arengule ja keskkonna säästmisele. Downshifting on maailmas eluviisina  jutuks olnud juba ammu ja kogub aina rohkem populaarsust.

Minimaja esindab mõtteviisi, mille sõnastas juba  Sokrates läbi Ateena turuplatsi jalutades – “Ma näen rõõmuga, kui palju on asju, mida ma ei vaja!

Vabatahtlik lihtsus põhineb mitmetel valikutel, mis ei keskendu enam raha ja staatuse sümbolitele, vaid pigem lähtuvad psühhofüüsilisest heaolust. Eestis pole sellisest trendist veel eriti räägitud. Võib olla, et nii ongi hea – üks teema vähem, mille peale vihastuda. Sellise eluviisi pooldajad ja propageerijad on saanud nahutada niigi, sest tarbimise vähendamine, üheksast viieni tööst loobumine, auto vahetamine jalgratta vastu, suurest villast väljakolimine ja väikese eelarvega reisimine on teatavasti ühiskonnavastane egoistlik akt ja ketserlus… 

Minimaja ei ole kindlasti mingi elustiili megatrend. Kuid kui püüda ennustada, kuidas me tulevikus elame, võime märgata mitmeid vastuolulisi mõjusid. Ühest küljest võimaldab majanduskasv suuremate elamute rajamist, teisalt soosib inimeste keskkonnateadlikkuse kasv ja linnastumine väiksemate eluasemete soetamist.

Erinevate tegurite koosmõju on pikas perspektiivis  keeruline ennustada. Jääb vaid loota, et vabatahtlik lihtsus, mis on eluviisina inspireeriv ja vahva ei muutu järjekordse globaalse majanduskriisi tõttu paljudele pealesunnitud valikuks.

Minimaja/moodulmaja/ tehasemaja/väikemaja (heal lapsel palju nimesid) idee esitlemine võib inimestes esile kutsuda väga erinevaid emotsioone – lapselikust vaimustusest üleoleva muigeni. Selline maja võib tähendada erinevate inimeste jaoks ka üsna erinevaid asju – alates kuurist kusagil aianurgas, kuni väga moodsa, autonoomseid kommunikatsioone kasutava targa majani mõnes privaatses ja  looduskaunis kohas. Olemuselt saab selliseid maju jagada kaheks – ühed püstitatakse „igaveseks“ ja teisi saab soovi korral treileri ja kraana kaasabil korduvalt ümber paigutada. 

On väikeseid moodulmaju, mida toodetakse  rändekriisi või kodutusega toimetulekuks – nende puhul on üliolulised hind ja püstitamiskiirus. Kõik arhitektuurilised ja tehnoloogilised „kellad ja viled“ jäävad selle toote puhul enamasti ukse taha, mistõttu on tegu enamasti vägagi tagasihoidliku eluasemega. Samas leevendab ju mistahes pappkarbist või kileribast erinev peavari oluliselt kodutusest tingitud kannatusi.

Üks põhjus, miks moodulmajade vastu maailmas kõrgendatud huvi tuntakse on suurlinnades üha enam muret tekitav eluasemekriis. Üleilmselt tuntud arhitektuuribüroo Grimshaw, kes on projekteerinud muuhulgas maailmakuulsaid lennujaamu, ülikoole, sildu ja büroohooneid, esitles hiljuti 35 m2 suurust minimaja, mis on mõeldud Austraalia kinnisvaraturult kõrgete hindade tõttu välja tõrjutud noortele.  Majadisain on kohandatud IKEA mööbli mõõtudele ja kogu projektist saadav tulu kasutatakse laste ja noorte kodutusega võitlemiseks. Loe lisa: VAATA SIIA

Minimaja puhul on väga oluline planeering – hästi läbimõeldud siseruumide paiknemine muudab minimajas elamise nauditavaks kogemuseks ja annab mõnikord silmad ette ka suurema eluaseme kasutusmugavusele.

Minimajadega seostuv mõtteviis on maailmas juba mõnda aega leviv trend, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu „downshifting“ (vabatahtlik lihtsus, oravarattast välja astumine), „slow life“ ja  „tiny living“. Selles kontekstis ei müüda enam mitte väikemaja ruutmeetreid, vaid eelkõige elufilosoofiat. Soovi panustada tuleviku rohemajandusse, väikest ökoloogilist jalajälge, moodsat nomaadlust ning emotsiooni – võimalusest elada offgrid.

Nende majade puhul ei pea kindlasti paika teravmeelne väide, et „tegu on vaestele mõeldud majakestega, mida saavad endale lubada vaid rikkad.“  Küsimus ei ole enam majas ja selle hinnas, vaid eelkõige mõtteviisis ja elufilosoofias, mis on suunatud kestlikule arengule ja keskkonna säästmisele. Downshifting on maailmas eluviisina  jutuks olnud juba ammu ja kogub aina rohkem populaarsust.

Minimaja esindab mõtteviisi, mille sõnastas juba  Sokrates läbi Ateena turuplatsi jalutades – “Ma näen rõõmuga, kui palju on asju, mida ma ei vaja!

Vabatahtlik lihtsus põhineb mitmetel valikutel, mis ei keskendu enam raha ja staatuse sümbolitele, vaid pigem lähtuvad psühhofüüsilisest heaolust. Eestis pole sellisest trendist veel eriti räägitud. Võib olla, et nii ongi hea – üks teema vähem, mille peale vihastuda. Sellise eluviisi pooldajad ja propageerijad on saanud nahutada niigi, sest tarbimise vähendamine, üheksast viieni tööst loobumine, auto vahetamine jalgratta vastu, suurest villast väljakolimine ja väikese eelarvega reisimine on teatavasti ühiskonnavastane egoistlik akt ja ketserlus… 

Minimaja ei ole kindlasti mingi elustiili megatrend. Kuid kui püüda ennustada, kuidas me tulevikus elame, võime märgata mitmeid vastuolulisi mõjusid. Ühest küljest võimaldab majanduskasv suuremate elamute rajamist, teisalt soosib inimeste keskkonnateadlikkuse kasv ja linnastumine väiksemate eluasemete soetamist.

Erinevate tegurite koosmõju on pikas perspektiivis keeruline ennustada. Jääb vaid loota, et vabatahtlik lihtsus, mis on eluviisina inspireeriv ja vahva ei muutu järjekordse globaalse majanduskriisi tõttu paljudele pealesunnitud valikuks.